Kaspar ja tema meeskond asus pärast puhkepäeva Plaza de Mulases ekspeditsiooni seisukohast olulisele aklimatiseerumismatkale.
6. päev algas Kaspari ja tema meeskonna jaoks aklimatiseerumismatkaga, mis on oluline ettevalmistus teekonnaks tippu. Aklimatiseerumisel harjub keha kõrgustest tuleneva hõreda õhuga ning on seejuures vajalik, et jõuda Aconcagua tippu. 6. päeva lõpuks jõuti kohale 5000 meetri kõrgusel asuvasse 1. vahelaagrisse, kus veedeti öö.
Jõudnud päeva puhata alustati 8. päeva hommikut tõusuga 2. vahelaagrisse, mille tulemusel sai ületatud järgnevad 500 tõusumeetrit. Tõus 2. vahelaagrisse 5500 meetri kõrgusele oli lumine ning üsna järsk, lisaks sellele pani punkti kõrgus ja sellest tulenev hõre õhk. Kaspari sõnul on antud ekspeditsiooni väljakutseks mäe kõrgus koos tugevate tuultega. Täpsemalt sai vahelaagrist alates selgeks arusaam, et ei tohi teha rumalaid vigu. Kuna mägi on väga tuuline ning kehas on hapnikuvaegus, siis võib väga kergesti saada külmakahjustusi kätele, sest tihti kiputakse erinevate toimetuste tegemiseks kindaid käest võtma. Olenemata keerulistest oludest avasid Kasparile 2. vahelaagrist imelised vaated Lääne-Ameerika mäestikule Andidele, sealhulgas ka aukartust avaldavale Aconcaguale.
Öö veedeti 2. vahelaagris ning 9. päeva hommikul pakiti taas asjad ning alustati 3,5 tundi kestvat laskumist baaslaagrisse (4250 meetrit), jättes vahele 1. vahelaagri. Madalamale kõrgusele naasmine andis kehale ja vaimule võimaluse puhata ning taastuda möödunud aklimatiseerumismatkast. Kaspari sõnul pole viimased päevad ega ka tõusud kerged olnud, on kogetud palju peavalu kui ka loomulikku pingutusest tulenevat väsimust ja kurnatust. Kaspari teistel tiimiliikmetel on esinenud ka iiveldust ning nõrkust, mille tulemusel on madala hapniku saturatsiooni tõttu laskutud teistest eraldi madalamale kõrgusele.
Ekspeditsiooni 10. päeva võttis meeskond puhkepäevaks ning enne tippu tõusu saatis Kaspar meile sealt oma tervitused:
Kaspari asukohta jälgi siit!
