Eesti ekstreemsportlane ja mägironija Kaspar Eevald on 55-päevasel teekonnal, et jõuda maailma katusele – Everesti tippu! Kuidas on tal seni läinud?
Täna oli Kasparil ja tema tiimil viimane tähtis päev enne, kui alustatakse tõusu Mount Everesti tipu suunas. Neile tehti tiimi poolt põhjalik hapnikuvarustus koolitus ja treening, kus käidi läbi kõik olulised punktid, et õppida kasutama hapnikumaski ning ballooni.
Teatavasti nimetatakse alates 8000 m kõrgust death zone’ks ehk surmatsooniks, sest antud kõrgusel on hapniku nii vähe (vaid 1/3 sellest, mida merepinnal hingame), et meie kehad lakkavad töötamast. Iga veedetud tund sellel kõrgusel on eluohtlik, kus me keha töötab kui tiksuv pomm.
Selleks, et nende tingimustega toime tulla, kasutatakse lisahapnikku – kasutades spetsiaalset hapnikumaski ning kandes kotis 4 liitrist hapnikuballooni. Mägironijate elud Everestil sõltuvad sellest samast varustusest. Kui tipurünnakul hapnikuga midagi juhtuma peaks, saab ajast meie suurim vaenlane ning olgem ausad – algab võidujooks surmaga. Suur osa surmasid tipputõusul on seotud just hapnikuprobleemidega.
Karm aga tõsi, ent kui tõesti halvim juhtuma peaks, on lood kehvasti ja peab kiiresti laskuma. Kuidas see kellelgi hapnikuta õnnestub, on iseasi ja individuaalne. Üldiselt sellised olukorrad lõppevad kurvalt. Nii igaks juhuks ja stsenaariumiks kannab Kaspar endaga kaasas lisamaski ning regulaatorit, et teatud riske maandada.
Paraku riskid sellise mäetipu puhul jäävad ning need poolteist kuud Everesti ekspeditsioonil on õpetanud Kasparile selle kõigega leppima. Tuleb olla ise terav, hea tervise juures, enesekindel ja teha endast kõik, mida teha saab, et võimalikult palju riske maandada.
Hapnikuvarustuse koolitusega on Kaspari ettevalmistused lõppenud ning nüüd on aeg end kokku võtta ja valmistuda tipputõusuks. Täpsemat infot tiputõusu osas jagab Kaspar meiega juba õige pea!