Eesti ekstreemsportlane ja mägironija Kaspar Eevald võtab kevadel ette 55-päevase teekonna, et jõuda maailma katusele – Everesti tippu! Milline on ettevalmistus enne Everesti? Kuidas Kaspar end vallutuseks treenib? Kuidas tulla psühholoogiliselt selle kõigega toime? Sellele kõigele leiad vastuse Kaspari põhjalikust kokkuvõttest.
Ettevalmistustest
Päev, mil sai kindlaks, et osalen kevadel Mount Everesti ekspeditsioonil, oli märgiline. Sellest hetkest tagasi astuda ei saanud ning vastu tuli võtta karm teekond. Palju vajas ette valmistamist.
Projekti rahastusega seonduv on ilmselgelt kõige mahukam osa kogu ekspeditsioonil osalemise planeerimisest. Ent kõik liigub vaikselt ja kindlalt. Oma toetajate poole vaadates ning endamisi mõtiskledes olen jõudnud järeldusele – olen õnnelik inimene, et mind sellised inimesed ümbritsevad. Soovin tänada suurelt oma Everesti ekspeditsiooni peasponsorit Fenix Casinot, et sellele väljakutsele tuule tiibadesse aitasite puhuda.
Veel on vaja põhjalikult kaardistada varustus, ning tegeleda reklaamide, printide ja projekti promotsiooniga, nagu näiteks mäevarustusele toetajate ja projekti tunnuste töötlemine. Samuti on vaja komplekteerida filmivarustus, kaamerad ning süsteem, kuidas andmemahtudega ekspeditsiooni vältel toimetada, nii, et oleks hästi ja kõik sorteeritud, planeeritud. Tööd jagub.
Kipun arvama, et ka seekord läheb nii nagu tavaliselt – nii mõnigi asi jääb viimasele minutile. Kuid just siis saavad need tegemised üllatavalt kiiresti ja valutult ka ära tehtud. Ühesõnaga, mis ma tahan öelda on see, et Everesti ekspeditsiooni ette võtmine on ühe suure projekti juhtimine. Eriti siis, kui pead samal ajal tööelu elama ja -kohustusi täitma.
Treeningud
Minu treeningud algasid täna pea 13 nädalat tagasi ning kogu see aeg on olnud üks süsteemne treenimine. Korrapärane 5 korda nädalas graafik, millest baastreeningu alusmahuks oli näiteks ligi 60 tundi treeninguid ning 325 kilomeetrit jooksu. Novembri lõpus jäin korraks ka haigeks, millest kaotasin nädala jagu trenne, sest tegelesin taastumisega.
Senine treeningmaht on sisaldanud üle 60% jooksu, ülejäänud jõu- ja keretreeningud. Baastreeningu mahu läbisin 12 nädalaga ning nüüd algas spetsiifiline ja hüpoksiaga seotud treening. Hüpoksiatreeninguks kasutan spetsiaalselt generaatorit, mis muudab õhu hõredamaks ning simuleerib sellega keha vastupanuvõime käivitumist, st veri toodab punaseid vereliblesid ning hapnikuvarustus paraneb, tõuseb nii vastupidavus kui keha kohanemise võime kõrguses.
Simuleeritud kõrgusega on aktiivne ja passiivne treening. Passiivne treening on telgis magamine, milles on generaatori poolt tekitatud hõredam õhk, st vähem hapnikku. Aktiivne treening hõlmab endas nt jooksmist, mille puhul on simuleeritud kõrgust ning selle läbi koormust kehale (näiteks: 1500 meetri peal 2. tsoonis jooks, 60 min. SpO2 piir 80%). Ühesõnaga treening kehale keerulistemas tingimustes.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et treeningud võtavad lõviosa mu nende nädalate pühendumisest. Kindlasti on sellel perioodil olnud päevi, kus on käinud suur võitlus endaga, sest olen väsinud olnud. Mul on hea meel, et seni olen enamustest nendest lahingutest võitu saanud – tänaseks vaid kahel korral olen trenni ära jätnud. Püüan samas vaimus jätkata!
Tehniline valmisolek
Kui keha ei saa mõne päevaga ekspeditsiooniks vormi, siis tehnilise osaga on olukord parem – see on vaja meelde tuletada ning natukene harjutades on taas “käsi soe”. Käimasolevate treeningute kõrvalt harjutan kätt ka vajalike oskustega, mida Everestil tehnilisest aspektist vaja läheb. Nendena pean peamiselt silmas näiteks vajalike sõlmede oskust, haaratsiga tõusmist, laskumist ning sellega seotud turvalisust, julgestusvarustust jne.
Lisaks tuleb ette võtta ka midagi loomingulisemat – näiteks tuleb ekspeditsioonil ületada erinevas suuruses jääpragusid. Ületamiseks kasutatakse jääsildu, mis on praktiliselt alumiiniumist redelid üksteise otsa pikendatult. Kasside ja suurte saabastega nende peal kõndides, käepidemeks vaid köied, võib olla hea soojendus, mida kodus harjutada võiks.
Kõik see, mida kodus ette harjutad ning läbi mõtled, sellega võtad ära suure koormuse mäel olles, sest Sul on värskelt see kõik peas läbi töödeldud. Selline teguviis aitab olla rahulikum ning enesekindlam ja seeläbi säästab meie energiat ja ressursse olla tugevalt kohal, mida tõusul kõige enam vajame.
Psühholoogiline väljakutse
Ütlen ausalt – see on minu elus kõige suurem väljakutse, seda kindlasti füüsiliselt ent ka psühholoogiliselt. Tihe ja nõudlik treenimine võtab oma ning täna pole päevatööl samuti lihtne olukord. Seda kõike tervislikult ja süsteemselt jagada, hallata ning teostada – see on inimese aspektist päris keeruline ülesanne.
Huvitav on näha, kuidas me suudame ja jaksame võtta ette aina suuremaid pingutusi, kui mõte selle taga kannab ning motivatsiooniahi suurelt lõõmab. Küllap see ongi väga hea (saavutus)vormi saladus – tegevusel peab olema tugevat hinge ja põhjust. Peab elama, liikuma ja lõõmama. See, kuidas keha koormuse pikaajalises suurenemises kohaneb ning selle läbi tugevamaks saab, seda kõike on oma kehas väga põnev kogeda. ja avastada.
Kuigi sotsiaalmeedia vahendusel võib meile vahel jääda mulje, et k õ i k on hästi, siis tegelikult päris nii ei ole. Kindlasti on päevi, kus on mast maas ning selliselt elamine-toimimine lihtsalt koormab. Leian, et kui seda koormust ei talu, siis kasvada ei ole võimalik. Seetõttu nimetaksin ma seda just mitte kõige lineaarsemaks kulgemiseks ega arenguks, vaid pigem üsna kurviliseks teekonnaks tippu. Ja kes ütles, et see kerge pidi olema? Mitte keegi.
Ettevalmistused ning teekond tippu jätkub!
Kaspari 55-päevane ekspeditsioon Everestile kestab 4. aprillist kuni 31. maini 2024 ning Everesti tippu tõusmine on planeeritud 14. maist kuni 21. maini.
