Denali jõuab iga päevaga aina lähemale, kuid on samas endiselt nii kaugel, sest ilm muutub külmemaks, hingamine muutub raskemaks ning keha väsib iga meetriga.

Pärast Camp 3e jõudmist võeti 7. päev taaskord pisut rahulikumalt. Söödi palju ning 2-tunnise retke vältel käidi üle-eelmisel päeval Windy Corneri lähedusse maetud toiduvarudel järgi. Ilm on mõneks ajaks muutunud ilusaks, päike paistab ning soe on olla, kuid kohe kui päike kaob, on tajutavaks temperatuuriks -24 kraadi. Sõrmed on külmast lõhestunud ning ilma kinnasteta olek on küllaltki ebameeldiv.

8. päeva eesmärgiks karmis mäestikus oli taaskord varude etteviimine ja aklimatiseerumine jõudmaks Camp 4 sihtkohta, viimasesse laagrisse enne tipurünnakut. Camp 3est viib üles seni kõige järsem tõus. Tegemist on nii järsu tõusuga, et sinna on julgestuseks paigaldatud köied, mida mööda liigutakse haaratsiga pea püstloodis üles. Kogu nõlv on kokku ligi 730 tõusumeetrit. Kaspar kirjeldas rasket tõusu just nii – “Meeldis, sest see on juba mägironimine ja alpinism.” Kaspar jõudis 8. päeval ületada ka 5000 meetri piiri!

9. päev kulges puhates, see oli esimene päriselt puhkamiseks mõeldud päev. Puhkepäeval Camp 3es on Denali poole ronijatel alati üks ”kohustuslik” käik, ära tuleb käia kohas, millel nimeks “The Edge of the World”. See maailmaserv on serv, mille all ligikaudu 1800 meetrit tühja maad, niiet olla tuleb äärmiselt tähelepanelik. Kui maailmaserval kõõlumine kõõlutub, tuleb aega veeta rahulikult ning koguda jõudu, sest ees ootab matk Camp 3est Camp 4ja, mille vahel on koguni 970 tõusumeetrit.

10. päeva eesmärgiks oli läbida pikk ja raske vahemaa Camp 4 sihtkohta. Ronida oli vaja ka sama järsk tõus, mida 8. päeval oli juba tehtud, kuid nüüd oli seljas ka 25 kilogrammine seljakott. Kõik see võttis aega 7 tundi ja 32 minutit. Kogu see aeg tuleb teha tööd ning 7 tundi mägedes on meeletult kurnav. “Raske, raske, raske päev. Kirjeldamatu. Lõpus oli pikalt mäe harjal kivisel profiilil liikumist ja ronimist. Päris lahe oli, ent sigaraske. Pea valutab, hakkame vett sulatama (varud kõik otsas). Olime kõik väga väsinud, kui saabusime. Pingutus oli ikka rets. Nägime kõiki vaateid, kust me tulnud oleme ja marsruuti mida läbinud. Julm vaadata, et me jala kõik selle tee tulnud oleme, et liustikult siia tippu jõuda. Ulme!” – oli Kaspari kokkuvõte ränraske päeva kohta. Ollakse ju nüüd koguni 5240 meetri peal.

Kuid nüüd on see siis käes, pärast Camp 4ja jõudmist loodetakse kohe 11. päeval alustada tipurünnakut. Kas ja kuidas Kaspar koos oma tiimiga sellele vastu peab?