Kui eesmärk on sukelduda ühe hingetõmbega 100 meetri sügavusele, siis mida see õigupoolest tähendab? Juuresoleval pildil on Radissoni majana tuntud kõrghoone Tallinnas, mille kõrgus on 104,8 meetrit. Ehk siis peaaegu sama pikk teekond vee alla ja siis uuesti pinnale tagasi. Ikka ühe hingetõmbega!

Kas teadsid, et sarnaselt delfiinidele on meil looduse poolt kingitud võimekus vee all paremini hakkama saada ja selles küllaltki vaenulikus keskkonnas paremini ellu jääda. Instinkti, mis seda võimaldab, nimetatakse sukeldumisrefleksiks. Enamasti kutsub selle esile meie näo piirkonna kokkupuude veega ja süsihappegaasi (CO2) kõrge tase veres ja kopsudes.

Mõned põhilised füsioloogilised muutused, mis sügavusse sukeldumisel tekivad:

1

Üheks tähtsaimaks füsioloogiliseks nähtuseks on bradükardia, mis on südame löökide aeglustumine. Vastavalt erinevatele muutustele meie kardiovaskulaarses süsteemis, aktiveerub parasümpaatiline närvisüsteem, mis omakorda kutsub esile südame aeglustumise.

2

Teiseks nähtuseks on perifeerne vasokonstriktsioon ehk jäsemete vereringluse piiramine. See refleks kutsub esile muutused, et piirata verevarustust kätesse ja jalgadesse, kutsudes esile veresoonte ahenemise kõnealustes piirkondades. Selle eesmärk on suunata hapnikurohke veri elutähtsatesse organitesse, nagu näiteks südamesse ja ajusse. Nii on kehal suurem võimekus ja rohkem aega tulla toime tingimustes, kus hapnikuvarustus on piiratud või olematu.

3

Perifeerne vasokonstriktsioon on seotud veel ühe väga kriitilise instinktiga, millel on vaid üks roll – kompenseerida meie kopsude õhuruumi kadu, mis tingitud rõhust tulenevatest muutustest. Blood shift on nähtus, kus kopsudes paiknevad allveoolid paisuvad ja täituvad üleliigse verega, kompenseerides rõhust tulenevat kopsude õhuruumi kadu. Nii täitub meie rinnakorvi ja kopsude vaheline ruumala verega, mis kaitseb meid selle eest, et rõhk meie rindkere sisse ei suruks.

4

Järgmine nähtus, mis meil kauem hinge kinni aitab hoida, tuleneb põrna kokkutõmbumisest. Järjestikuste soorituste järgselt hakkab põrn kokku tõmbuma, mistõttu eraldub verre rohkem punaseid vereliblesid. Need omakorda tõstavad meie vere võimekust kanda rohkem hapniku ja seetõttu võimaldab meil kauem hinge kinni hoida ja pikemalt vee all viibida. Kõik eelnimetatud on see, mis aitab meil vee all kauem vastu pidada ja füüsikat trotsides läbi suureneva rõhuühiku sügavamale jõuda.

Meie keha on imeliselt tark tervik, mis peidab endas äärmiselt intelligentseid funktsioone ja reflekse. Kõike selleks, et meid ka kõige keerulistemas tingimustes elus hoida. Vabasukeldumisega tegeledes oleme priviligeeritud neid võimeid ja instinkte oma kehal avastama ja täheldama. See on tohutult avardav teekond iseendasse, mis pakub suurt väljakutset ning kindlasti rahulolu ja sportlikku naudingut.